Never ever again

Eelmine nädal möödus nagu ikka koolis veetes, kuigi seekord läksin juba neljapäeval Sauele, reedene koolipäev jäi vahele. Sel päeval mittemidagi erilist ei juhtunudki, passisime suht lampi Loftis. Kaire täkupoisil käisin esimest korda seljas, tubli pisi on :) Reedel läksin aga koju, kuna koeraga oli veits jamasid.
Päris pikalt mõtlesin kas lähen Elyse sünnipäevale või mitte, aga no Kaire oli kindel, et ma peaksin tulema ikkagist.
 Käidud nähtud tehtud. Ma mäletan sellest peost ainult nii palju, et  alkot läks palju sisse, kõik lükkasid koguaeg midagi ette, bussijuhti mängisime kah... Ükshetk hakkas mul suhteliselt halb ja külm, silmeest käis ringi  ning me läksime koju, see tripp Kaire poole tundus üüratu, mõtlesin terve aeg et viskan pildi taskusse. Hommikul läksin aga koju ja pmt maja ees jälle see sama tunne, ning pilt taskusse..
Uuesti ärkasin ma Ida-Tallinna keskhaiglas. Oeh need protseduurid ja jamad mis seal olid.. Kõik läks nii allamäge, halb oli olla jne. Arst oli ka mingi venelane ja pani mulle kanüüli 3x veeni -.-. Vanemad ka mul mõlemad eestist ära, seega midagi head sealt loota ei olnud. Lõpuks õhtul tuli Kaspar mulle autoga järgi, arst ütles mulle pmt, et kuna haigla kohtadega napib siis saan kodus ilusti hakkama. Eks Kaspar võttis kahs eal kõvasti sõna, aga lõpuks sain koju ära....
Siit tuleb kõige hullem osa, kui ta mulle sellest eilsest sünnopäevast rääkis, mida ma korraldasin, poleks elusees uskunud. Ma ei ole selline, ma ei taha olla selline. Istusin liht lugesin ja nutsin, üks inimene, kes mulle selle ajajooksul niikalliks saanud on ja siis MINA...Okei see selleks.
Õhtul Kaire helistas kah kohe mulle, rääkisime natukene, ning tegime omad järeldused. Aeg on muutuda natukene, tuleb seada piirid, tuleb teha seda mis sind õnnelikuks teeb, tuleb olla positiivsem ja võtta igastpäevast seda mis võtta annab. Lubas neljapäeval linna tulla ja siis teeme midagi koos.
Öösel helistasin onule, et ta igaksjuhuks siia tuleks, magasin terve öö jooksul healjuhul 10 minutit. Hommikul tundsin ennast paremini ja mõtlesin siiski kooli minna. Terve esimene tund ei suutnud ma isegi pastakat käes hoida, tund läbi palusin Betyl endaga klassijuh juurde kaasa tulla..
Seisin uksetaga tundsin kuidas mul taas kõik uduseks tõmbas käed värisesid, ei suutnud isegi veepudelit käes hoida, kõik olid kindlad, et ma ei jõua ise koju.
Aga no kodus ma lõpuks olen.... Pole mittekunagi midagi sellist varem läbi elanud, igatepidi on tunne täiesti hull.. Aga no nüüd tuleb siin asjale lõpp ning Ma loodan, et saan kõik asjad korda :)