It's all right

Kõik on taaas paremuse poole läinud, koolis on hinded head ja tuju hea :) Pole mitte kellegiga tülis ja probleemid puuduvad :) Sain ka viimased asjad inimestega korda aetud ja loodan, et nii see ka jööb. Olen paar päeva nüüd jälle väljas käinud, uuh kui hea meel mul selle üle on.

Teisipäeval sain Anettega linnas kokku, kartsin natukene, et äkki istume vaikuses või midagi, aga tegelikult saime kohe algusest peale nii hästi läbi, juttu jätkus koguaeg jne :) See tüdruk näeb lihtsalt niinii hea välja, et ma nii kade :( Käisime Vapianos, poodides vanalinnas, uuh raske on isegi kirjeldada seda, kui naljakas meil koguaeg oli :) Sai kõigest räägitud ja haige lihtsalt, kuidas ma usaldan teda, tõesti loodan, et ei pea mitte kunagi tast pettuma, sest see oleks mulle kõige suurem tagasi löök :(  :) Normaalselt pilte  ja igast videosid sai tehtud ja siis õhtul Baltas mingisuguse vanakese eest ära joosta , sest totu vaatas Pääsküla rongi ja ta ei saanud kuidagi koju :D 4- 11 veetsime koos väga kvaliteet aega <3Õhtul normilt jalad  valutasid sellest  tripist ja kõhu ja näolihased olid krampis :D :)

Neljapäeval käisin Vabakal, Veteran rockil koos Sandri, Otti ja Liisaga. Kohapeal nägin megamega palju tuttavaid, Tanel oli päris häää ja nii ilus kutt (a). Chillisime seal kuulasime muusikat ja jälle oli mõnus kvaliteet aeg :) Nägin muidugi ka tibuu, peale mingi tunde üksteist taga ajades :D lõpuks siiski jooksime kokku nii nagu poleks aastaid näinud :D Järgmine päev oli 3 KT, mõtlesin, et hommikul õpin, ärgates olid silmad paistes angu joomas oleks käinud, olin niiiniii väsinud, aga sain kõik tööd 4 ja 5'd :)

Täna ei plaaninud kuhugile minna, tahtsin puhata natukene, aga siis Marin kirjutas mulle, et pole ammu näinud jne. Tuli minu juurde trippisime Piritale Maarjamäele, istusime kuulasime muusikat ja nautisime päikseloojangut, nüüüd olen kodus ja lebotan rahulikult, sest homme on ka megalebo päev koolis :))

Ühesõnaga ma olen praegust kõigega rahul ja loodan, et nii jääb ka :)

You're all that i need

Imelik, et osad inimesed nii kähku sulle südamesse poevad, sa annad endast kõik, et neid enda läheduses hoida, aga ometigi nad ei pööra sellele tähelepanu ja keeravad sulle selja.
Imelik, et on inimesi, keda sa tunned ainult nädalaid, kuid siiski on sul tunne nagu teaksid neid terve elu. Vahel on tunne, et leidsid oma parema poole.
Imelik, et suudan usaldalda viimasel ajal liiga kergekäeliselt..

Eelarvamused on niiiinii valed asjad.. Tegelikult on mul halb sellepärast, et ma alguses arvasin sinust halvasti, äkki oli asi sellepärast, et oli kergelt kade? Need sõnad ja mõtted mis laususin ütlesin ja mõtlesin, on niinii valed. Loodan, et sa suudad mulle seda andestada. Siiski nüüd olen ma leidnud, et Anette on inimene, kes teab mida olen mina tundnud, ta kuulab ja oskab sind aidata. Mul on nii hea meel, et siiski leidsin kellegi oma ellu juurde, kes seda kohta väärib.
Olen nii palju selja taha jätnud, loobunud üritamast, liikunud edasi ning avastanud nii head kui halba.
Ilmad on nii nii palju ilusamaks läinud, mis tähendab, et suvi on peagi tulemas :) (Y)
Nädalavahetusel, ehk laupäeval käisin ma Haapsalus Streetracel. Läksime 3 autoga sinna, tripp oli väga mõnus, sai palju kiirust tunda ja head seltskonda anutida. Kohapeal oli palju rahvast palju vanu tuttavaid ja üldse tore päev oli :)
Kuigi õhtu läks natuke valesti, ehksiis trippisin pool 11-12 laagrist koju, külm ja vastik oli, aga koju ma jõudsin ja nii head und pole ammu olnud.
Koolis olen üritanud pingutada natukenegi, et see klassike ilusti ära lõpetada, sest lõpuni on jäänud niinii vähe veel ju :)
Varsti varsti on mul ka sünnipäev, mida ootan nii väga :)
Homme loodan Anetti näha ja lähme kruisiime natukene ringi :)
Hetkel aga võtke nendest ilmadest kõik, mis võtta annab ja armastage oma sõpru :)

Never ever again

Eelmine nädal möödus nagu ikka koolis veetes, kuigi seekord läksin juba neljapäeval Sauele, reedene koolipäev jäi vahele. Sel päeval mittemidagi erilist ei juhtunudki, passisime suht lampi Loftis. Kaire täkupoisil käisin esimest korda seljas, tubli pisi on :) Reedel läksin aga koju, kuna koeraga oli veits jamasid.
Päris pikalt mõtlesin kas lähen Elyse sünnipäevale või mitte, aga no Kaire oli kindel, et ma peaksin tulema ikkagist.
 Käidud nähtud tehtud. Ma mäletan sellest peost ainult nii palju, et  alkot läks palju sisse, kõik lükkasid koguaeg midagi ette, bussijuhti mängisime kah... Ükshetk hakkas mul suhteliselt halb ja külm, silmeest käis ringi  ning me läksime koju, see tripp Kaire poole tundus üüratu, mõtlesin terve aeg et viskan pildi taskusse. Hommikul läksin aga koju ja pmt maja ees jälle see sama tunne, ning pilt taskusse..
Uuesti ärkasin ma Ida-Tallinna keskhaiglas. Oeh need protseduurid ja jamad mis seal olid.. Kõik läks nii allamäge, halb oli olla jne. Arst oli ka mingi venelane ja pani mulle kanüüli 3x veeni -.-. Vanemad ka mul mõlemad eestist ära, seega midagi head sealt loota ei olnud. Lõpuks õhtul tuli Kaspar mulle autoga järgi, arst ütles mulle pmt, et kuna haigla kohtadega napib siis saan kodus ilusti hakkama. Eks Kaspar võttis kahs eal kõvasti sõna, aga lõpuks sain koju ära....
Siit tuleb kõige hullem osa, kui ta mulle sellest eilsest sünnopäevast rääkis, mida ma korraldasin, poleks elusees uskunud. Ma ei ole selline, ma ei taha olla selline. Istusin liht lugesin ja nutsin, üks inimene, kes mulle selle ajajooksul niikalliks saanud on ja siis MINA...Okei see selleks.
Õhtul Kaire helistas kah kohe mulle, rääkisime natukene, ning tegime omad järeldused. Aeg on muutuda natukene, tuleb seada piirid, tuleb teha seda mis sind õnnelikuks teeb, tuleb olla positiivsem ja võtta igastpäevast seda mis võtta annab. Lubas neljapäeval linna tulla ja siis teeme midagi koos.
Öösel helistasin onule, et ta igaksjuhuks siia tuleks, magasin terve öö jooksul healjuhul 10 minutit. Hommikul tundsin ennast paremini ja mõtlesin siiski kooli minna. Terve esimene tund ei suutnud ma isegi pastakat käes hoida, tund läbi palusin Betyl endaga klassijuh juurde kaasa tulla..
Seisin uksetaga tundsin kuidas mul taas kõik uduseks tõmbas käed värisesid, ei suutnud isegi veepudelit käes hoida, kõik olid kindlad, et ma ei jõua ise koju.
Aga no kodus ma lõpuks olen.... Pole mittekunagi midagi sellist varem läbi elanud, igatepidi on tunne täiesti hull.. Aga no nüüd tuleb siin asjale lõpp ning Ma loodan, et saan kõik asjad korda :)

Tuli tuju

Olen nüüd 2 nädalavahetust taas Sauel olnud, ei oska seda tunnet seal olles kirjeldada. Oeh see koht on ülekõige, kõik need inimesed ja tegevused. Loen igapäev tunde minuteid ja sekundeid, et sinna tagasi saada....
Jällegist olen leidnud mõned uued inimesed sealt :) Imelik mõelda, et juba 3 aastat Sauel olnud ja suht paljud on ikka täielikult võõrad. Eelmine nv olime Loftis mängisime korvi, käisime Riisipere mõisas, nõmme tuberkoloosi haiglat külastasime ka korra ja Laagri katakombe ( 7 BMW ja ühe audiga) rahvast oli palju, seltskond mõnus ja ühesõnaga mega tore oli :)
Üleelmine nv oli kaire sünnipäev, sai ülepikaaja juua ja ma ei saanud Katuse kohvikusse sisse, sest ma ALAKAS ::D+ ilm oli hea, ühesõnaga gutt (Y)

Ratsutanud pole ma nüüdseks peaaegu kuu juba, tundub, et on tulemas täielik lõpp sellele asjale. Tahaks kergejõustikusse, aga põlv ei luba. Varsti on mul sünnipäev ja siis aasta veel ja saaan ka lõpuks 18. Igatahes tegelikult kool on ikka sama kohutav, hakkama ei saa ja motivatsioon on 0. OLI MUL VAJA KOOLI VAHETADA? 0O Linna elu on nii masendav, magad sööd ja käid koolis, and thats all.. Võibolla tulekul mõni oppp kah veel, aga pole kindel.

Üks hetk tundub mulle kõik nii negatiivne ja teine hetk on asjad tegelikult korras. Mõtted on ainult sinul, ei tea mis juhtus, poleks oodanud seda. Kuigi ma ei tea mida ma üritan, või tgelikult nagu alati ei tea ma mitte midagi, ei suuuda sulle sellest mittemidagi rääkida ega öelda, alles siis kui hilja on ja hiljem ma kahetsen. 

Vahepeal mõtlen misiis, kui mul oleks õde ikka, kuidas mu elu välja näeks? Mõtlen, mis siis, kui mu isa elaks meiega? Missiis, kui kõikke seda poleks kunagi juhtunud? 

Ja kui sa seda loed ja mõtled, et nahj ma halan siis sa ei pea seda luegma. Mul pole lihtsalt absull enam kellegile kirjutada, saan vhmlt siia kõik oma mõtted kirja panna :)

Praegu elan ainult iga nv nimel :)

Kuulake kindlasti neid laule ka seal allpool: P

Niinii palju uusi laule olen ka saanud, kuulan neid pmt 24/7, uuh nii hea :) Need mu praegused 2 lemmiklaulu :)

• Sigma - Nobody To Love 
• Tove Lo - Habits (Hippie Sabotage Remix

<3

• When we first met, I had no idea you’d become this important to me
• You have no idea how much you make me smile, how much I love talking to you and how much i love being with you
  
  

Ei tea kas nutta või naerda :

Mis on see, mis meid õnnelikuks teeb? Või pigem, mis on see mis meid õnnetuks teeb? Sellele küsimusele saab vastata vägagi erinevalt. Igat inimest siin maailmas teeb erinev asi õnnelikuks või õnnetuks. Ma suudan olla ükshetk õnnelik ja teine hetk, tundub jälle kõik täiesti käest ära. Viimasel ajal, pigem viimase paari päeva jooksul on mu ellu tulnud väga palju võõraid inimesi, kellest ma kunagi midagi kuulnud pole. Nad on tulnud just sellepärast, et mulle kirjutada, et nad teavad mida ma tunnen. See on ühest küljest imelik, aga teisest küljest tore, et mina saan neid kuulata ja nemad mind mingilmääral. See mis ma neile räägin on vägaväga kesine jutt. Mulle ei meeldi teistele oma eraelust rääkida, ma ei taha rohkem probleeme. On ka inimesi kellega ma kaua suhelnud pole, kes lihtsalt pakuvad tuge või seltskonda mulle. Kõik lubavad ja kinnitavad täieliku usaldust ja vaikimist. Ma ei julge päris paljusid inimesi enam usaldada, või pigem ma lihtsalt ei taha seda teha. Selline sait nagu Ask.fm on viimaselajal keeranud kõik peapeale, inimesed ei anna endale enam aru. Nad tõesti ei mõtle mida nad kirjutavad. Sellised lk peaksid lihtsalt keelatud olema. Ei tea kas and saavad sellest vihast ja hate kirjutamisest mingit naudingut või mitte, ma tõesti ei kujuta ette miks nad seda teevad... Täna istun ma jälle kodus, sest eile eilne õhtu läks käest ära, läksin kell 9 magama ja jätsin õppimise sinnapaika, seega polnud mul taas julgust kooli minna ja öelda, et kõik on tegemata. Hinded on ka korrast ära, aga eks need ei saagi korras olla, kui ma koolis ei käi ja kodus ei õpi. Pea on kõikke muud täis, õhtul lähed magama halva tujuga päeval on halb tuju. Ärkan enamvähem hästi, väljapuhanud jne, kuni järgmise hetkeni, kus kõik laguneb jälle koost. Oleks aeg üle saada, raske on kui kõik tuletavad sulle seda kõikke meelde. Tegelikult oled sa teinud mulle asja just vägagi lihtsaks sa hoiad must eemale, sa ei suhtle minuga ega taha minuga hetkel suhelda. Kuid ükshetk ei ole ma enam nii tugev ja ei oota enam neid inimesi tagasi. See tähendab seda, et ma lasen teil minna ja lahkun ka ise. Tihtipeale me lihtsalt ei väärtusta asju ja inimesi õigel ajal, ei tee vahet neil kes peaksid jääma, keda meil rohkem vaja oleks. Pärast on aga hilja sellest aru saada. Vaheaeg oli üühest küljest väga ilus, teisest küljest täis jama. Ehk siis esimene nädal oli ideaalne ja teine nädal oli nagu õudusunenägu. Päris palju asju oleks võinud jääda tegemata, päris palju asju oleks võinud jäääda ütlemata. Ka seda me mõistame tihtipeale liiga hilja ja nüüd ongi tõesti hilja, et seda kõikke parandada. Äkki oligi nii õige? Ma tõesti ei tea, ega saagi teada. Mõtlesin selle otsuse peale, et kas kolida Soome ära või mitte teha seda. See pakkumine on alati jõus olnud. Kas see tähendaks lihtsalt probleemide eest põgenemist? Või tähendaks see pigem uue algust? Ütled alati, et probleemide eest ei tohi põgeneda, aga seda teed sina praegu, ka mina tegin seda ennem, aga tõele näkku vaadates ei ole sellest mitte mingisugust kasu. Mälestused jäävad alatiseks meiega. Need ei kao kuhugile. Hea oli jälle siia kirjutada, kuna ma ei saa tihti peale seda kõikke kellegile rääkida. On inimesi kelelle ma tahaks seda rääkida ja kellega ma tahaks neid asju arutada, aga ma jätan parem selle tegemata :) Ka minu tatoveeringu idee on välmis läheks maksma 40€ nüüd ootab ainult teostust :) Ehk siis kui ma julguse kokku võtan Ilusat päeva teile :)