Ei tea kas nutta või naerda :

Mis on see, mis meid õnnelikuks teeb? Või pigem, mis on see mis meid õnnetuks teeb? Sellele küsimusele saab vastata vägagi erinevalt. Igat inimest siin maailmas teeb erinev asi õnnelikuks või õnnetuks. Ma suudan olla ükshetk õnnelik ja teine hetk, tundub jälle kõik täiesti käest ära. Viimasel ajal, pigem viimase paari päeva jooksul on mu ellu tulnud väga palju võõraid inimesi, kellest ma kunagi midagi kuulnud pole. Nad on tulnud just sellepärast, et mulle kirjutada, et nad teavad mida ma tunnen. See on ühest küljest imelik, aga teisest küljest tore, et mina saan neid kuulata ja nemad mind mingilmääral. See mis ma neile räägin on vägaväga kesine jutt. Mulle ei meeldi teistele oma eraelust rääkida, ma ei taha rohkem probleeme. On ka inimesi kellega ma kaua suhelnud pole, kes lihtsalt pakuvad tuge või seltskonda mulle. Kõik lubavad ja kinnitavad täieliku usaldust ja vaikimist. Ma ei julge päris paljusid inimesi enam usaldada, või pigem ma lihtsalt ei taha seda teha. Selline sait nagu Ask.fm on viimaselajal keeranud kõik peapeale, inimesed ei anna endale enam aru. Nad tõesti ei mõtle mida nad kirjutavad. Sellised lk peaksid lihtsalt keelatud olema. Ei tea kas and saavad sellest vihast ja hate kirjutamisest mingit naudingut või mitte, ma tõesti ei kujuta ette miks nad seda teevad... Täna istun ma jälle kodus, sest eile eilne õhtu läks käest ära, läksin kell 9 magama ja jätsin õppimise sinnapaika, seega polnud mul taas julgust kooli minna ja öelda, et kõik on tegemata. Hinded on ka korrast ära, aga eks need ei saagi korras olla, kui ma koolis ei käi ja kodus ei õpi. Pea on kõikke muud täis, õhtul lähed magama halva tujuga päeval on halb tuju. Ärkan enamvähem hästi, väljapuhanud jne, kuni järgmise hetkeni, kus kõik laguneb jälle koost. Oleks aeg üle saada, raske on kui kõik tuletavad sulle seda kõikke meelde. Tegelikult oled sa teinud mulle asja just vägagi lihtsaks sa hoiad must eemale, sa ei suhtle minuga ega taha minuga hetkel suhelda. Kuid ükshetk ei ole ma enam nii tugev ja ei oota enam neid inimesi tagasi. See tähendab seda, et ma lasen teil minna ja lahkun ka ise. Tihtipeale me lihtsalt ei väärtusta asju ja inimesi õigel ajal, ei tee vahet neil kes peaksid jääma, keda meil rohkem vaja oleks. Pärast on aga hilja sellest aru saada. Vaheaeg oli üühest küljest väga ilus, teisest küljest täis jama. Ehk siis esimene nädal oli ideaalne ja teine nädal oli nagu õudusunenägu. Päris palju asju oleks võinud jääda tegemata, päris palju asju oleks võinud jäääda ütlemata. Ka seda me mõistame tihtipeale liiga hilja ja nüüd ongi tõesti hilja, et seda kõikke parandada. Äkki oligi nii õige? Ma tõesti ei tea, ega saagi teada. Mõtlesin selle otsuse peale, et kas kolida Soome ära või mitte teha seda. See pakkumine on alati jõus olnud. Kas see tähendaks lihtsalt probleemide eest põgenemist? Või tähendaks see pigem uue algust? Ütled alati, et probleemide eest ei tohi põgeneda, aga seda teed sina praegu, ka mina tegin seda ennem, aga tõele näkku vaadates ei ole sellest mitte mingisugust kasu. Mälestused jäävad alatiseks meiega. Need ei kao kuhugile. Hea oli jälle siia kirjutada, kuna ma ei saa tihti peale seda kõikke kellegile rääkida. On inimesi kelelle ma tahaks seda rääkida ja kellega ma tahaks neid asju arutada, aga ma jätan parem selle tegemata :) Ka minu tatoveeringu idee on välmis läheks maksma 40€ nüüd ootab ainult teostust :) Ehk siis kui ma julguse kokku võtan Ilusat päeva teile :)